Mida põnevat Saha kabeli hauaplaadilt lugeda on

Ajaloo teeb põnevaks see, et igal detailil on mingid omad lood, mis omakorda hargnevad uuteks lugudeks. Saha kabeli hauakivi on nähtusena väga põnev. Omal ajal kattis ta kabelis asuvat hauakambrit, kuhu oli maetud vähemalt kaks meest, kes vähemalt päritolult olid lihtrahva seast. Kolmest kivist ainukesena õnnestus tal pääseda. Hiljem on teda lõhutud või on ta kogemata katki läinud ja nüüd on tükid kabeli seinale naelutatud. Nii on muidugi hea seal olevat teksti uurida. Mida siis neist sõnadest võiksime teada saada?Saha kivi kiri

Pallasse

Nimi kõlab uhkelt nagu kreeka pooljumalal või hilisemal Tartu kunstikoolil. Siiski on tegemist veidi maisema päritoluga sõnaga. Eestis on mitmeid kohanimesid, mida ajalooliselt on samuti märgitud Pallas. Tänaseks on neist saanud Pallaste, Pallasmaa, Palu ja Palo kohanimed. Tuleneda võib see palumetsast või ka sõnast paljas lageda maastiku mõistes.

Saha külast ei ole sellist talu teada. Küll on naabrusest, Maardu külast 1692-l aastast teada Pahlo talu. Võrreldes eelpool nimetatud külanimede arenguga, tundub sarnasus ilmne. Nii võis Andres olla omal ajal samast talust pärit ja mingil põhjusel Saha külas aset võtnud. Võis olla ka, et Saha tähendas kohalikele laiemat piirkonda kui küla ja sobis ka samale Maardu küla talule piirkondlikuks kohanimeks.

Nelikümmend aastat peale Andrese surma on teada, et Pahlo talu kuulus kupjale. Võib olla oli see traditsioon vanem, mis seletab Andrese võimekust peene hauaplaadi tellimisel.

An-dres

Andrese nimevorm oli paljude rahvaste seas väga populaarne tulenedes pühast Andeasest, kes oli Jeesuse esimesi jüngreid. Nime poolitamine sellisel moel võib demonstreerida asjaolu, et hauakivi teksti koostajateks ei olnud kirikuõpetaja vaid kohalik talupoeg.

Sahlt

Tõenäoliselt tähendas see Sahalt. Saha kohanime puhul tundub nii loogiline seda seostada künniriist sahaga, et raske on isegi uskuda, et tegelikult tuleneb see hoopiski sõnast saag. Näiteks aastatel 1765 ja 1837 ongi küla kirjutatud nimega Saag. Vanemad nimevormid Saga, Saghe jt. ei oma samuti künnisahaga mingit pistmist. Küll aga saega. Põhjarannikul on alates keskajast toimunud kohaliku keelemurde teatud soomestumine, mis ka kohanimedes tugevasti tunda andis. Põhjuseks oli küllaltki suur inimeste sisseränne Soomest.  Saha tähendabki soome keeles saagi nimetavas käändes. Selle teadmisega võiksid sahalased uhkustada, et neil ka pealinnaga sarnaselt nimetavas käändes kohanimiJ Peamiselt sakslaste poolt kirja pandud ürikutes ei kasutatud seda vormi veel kaua aega peale nimetatud hauaplaati. See näib tõendavat veelgi, et teksti koostaja oli rahvuselt eestlane.

Prosa

Praeguse Loo aleviku territooriumil, Pirita jõe ääres, seal oleva saare vastas oli vanasti väike küla, mida tinglikult võiks nimetada Kose (1241 Koskil, 1394 Coskylle, 1420 Coske, 1509 Koszell, 1552 Kosse 1664). Seega oli omal ajal Pirita jõe kärestike järgi nime saanud vähemalt kolm küla silmas pidades Kose alevikku ülal pool ja Pirita-Koset alamjooksul.

Aastast 1609 on sellest külast teada Brosi talu. Ilmselt kandis mõni sealne talumees püha Ambrosiusest tulenevat nimevormi, mille järgi ka talu nime sai. Võib olla oli seal mõni kõva laulumees, sest II-l sajandil elanud kirikutegelase Ambrosiuse teeneks peetakse mitmehäälse kirikulaulu traditsiooni alustamist.
1664-l aastal kutsuti juba kogu küla mõlema nimega ja edaspidi ainult Prosa ning Kose nimi unustati sootuks. Külale uue nime andud talu säilitas paraleelselt oma nime. Nii, et Saha kabelisse maetud Hans oli Proosa külast Proosa talust. Ilmselt oli tegemist seega ka sealse kõige jõukama taluga, mis võimaldas ka peenemat hauamonumenti.
Loolased teavad kindlasti kodualevi Proosa nimelist tänavat.

Hans

Hansu nimi tuleneb püha Johannese nime tagumisest poolest (sarnaselt Hannesega). Johannes oli samuti üks Jeesuse jüngritest, kelle loominguks peetakse ka mõnesid Uue Testamendi osasid.

1651

See aasta oli Eestis küllaltki rahulik. Kurb oli muidugi see, et meie seast lahkusid Pallase Andres ja Prosa Hans.

Eestikeelse kirjaga hauaplaat Saha kabelis

Vanimad eestlaste nimesid kandvad hauatähised on teada 16. sajandi lõpust. Siis ilmusid jõukamate talupoegade ja mõisatöötajate haudadele esimesed kivist ratasristid. Näiteks Saha kabeliaias asuv ratasrist kuulub vanemate omataoliste hulka, tõenäoliselt pärineb see 17. sajandi algusest. Ratasristide kõrval kasutati 17. sajandil ka tavapäraseimaid kiviriste.

Üsna erandlikud on aga eestlastele kuulunud kivist hauaplaadid. Teada on vaid kuus sellist plaati. Kaks massiivset plaati asusid Pirita kloostri ees asuval talupojakalmistul ning kandsid aastaarve 1649 ja 1654. Veelgi erandlikum on, kui mõni selline plaat leitakse kirikust või kabelist seest. Peale Saha on teada vaid üks nüüdseks kaduma läinud hauaplaat Mihkli kiriku põrandast. Saha kabeli põrandas oli selliseid plaate omal ajal teada aga suisa kolm. 1725. aastal kirjutab õpetaja Wrede, et kiriku põrandas on kolm talupoegade vana hauakivi. Ühel neist oli kiri: KERMO MART JA TEMMA PERRI-JATELE 1687 A. 3 MÄRTSIL. Teise kivi tekst ei ole teada ja ka tähis ise on kaduma läinud. Tänaseni ainsana säilinud plaat kannab kirja: PALLASE AN-DRES SAHLT PROSA HANS 1651. Kivi oli algselt 192 cm pikk ja 143 cm lai. Teised Sahal olnud kaks kiviplaati olid sama laiad, kuid veel ca 50 cm pikemad. Kivist hauatähist ei saanud endale lubada kaugeltki mitte iga talupoeg, rääkimata niivõrd massiivsest plaadist, mis asuks kabelis sees. Võib julgelt öelda, et Saha hauaplaat on väga põnev ja harukordne.

Pille Arnek

avaldatud Jõelähtme Teatajas