Ülgase fosforiidikaevandus
Fosforiiti hakati Eestis esmakordselt kaevandama Ülgasel. Ettevõte, mis Ülgasel 1920-ndate alguses käima pandi, koosnes kahest osast: kaevandusest ja sorteerimis-rikastusvabrikust. Lisaks ehitati veel 2 km pikkune raudtee (kaevanduse ja sadama vahel) ning sadam Koljunukile, mille kaudu toimus kauba väljavedu.
Fosforiidi vedu toimus ainult mere kaudu, mistõttu oli talviti mere kinnikülmumisega väljaveo võimalus piiratud. Ööl vastu 5. detsembrit 1938. aastal hävis vabriku hoone tules. Järele jaid ainult katlamaja ja kuivatushoone müürid.
Ülgase paekallas, kuhu kaevandamise käigus tekkis umbes 4 km ulatuses käike, kuulub Ülgase maastikukaitseala alla.
Käikudes viibimine septembrist maini (talvisel perioodil) on keelatud, kuna siin asub Eesti üks suurimaid nahkhiirte talvituspaiku.
Nahkhiirte häirimine sel ajal on loomadele eluohtlik.
