Põhja-Eesti paekallas kuulub suurejoonelisemate pinnavormide hulka. Rebala piirkonnas on ta suhteliselt katkendlik, liigestatud nn pangalahtede poolt panganeemikuteks (järsakut katkestavate, rannikumadalikult lavamaale sujuvalt üleminevad paekalda lõikud) ja jagunenud mitmeks astanguks.

Viimase miljoni aasta kestel on Eesti territooriumi vähemalt neljal korral katnud mandrijää. Iga uus liustike pealetung kujundas mingil määral ümber varasemaid pinnavorme.
Viimasest mandrijääkattest vabanes Rebala piirkond ligikaudu 11 300 aastat tagasi.
Pärast seda oli ta tüüpilise Madal-Eesti
alana korduvalt kaetud mitme jääpaisjärve ja Läänemere erinevate staadiumite vetega.

Ellandvahe panganeemiku põhjakülje ülemisel astangul paljanduvad kohati rohkem kui 2 m paksuselt alamordoviitsiumi lubjakivid.
Ainulaadne Antsülusjärve (8400-8200 aastat tagasi) rannakuhjevorm Eestis on Jõelähtme ehk Ellandvahe põiksäär.
Kohalikud nimetavad seda moodustist Kassisabaks.
Põiksäär eraldas omaaegsest suurjärvest laguuni, mis hiljem kujunes rannajärveks ja lõpuks Kasvandu siirdesooks.
Põiksäär paikneb umbes 30-32 m kõrgusel ja koosneb ainult veeristikust.