Jägala joa varasem rahvapärane nimi on Joarüngas.
Kõrgelt klindiservalt alla voolav kaunis juga on ühtlasi ka Eesti kõrgeim looduslik juga, kõrgusega 7,8 m.
Vesi on kulutanud aastatuhandete jooksul klindiserva, mille tulemusel on tekkinud ligi 300 m pikkune ja 12-14 m sügavune järskude kallastega org.
Siit on pärit vanim kirjalik teade vesiveskist Eestimaal (13. saj algusest). Veelgi varasemal ajal on see koht kõigi eelduste järgi olnud muistne kultuspaik.

G.Vilberg kirjeldab oma 1921. a ilmunud raamatus "Harjumaa. Maateadusline lugemik" kuidas ta joa pealt teispoole kaldale läinud:
"Ma võtan jalad paljaks, käärin püksisääred üles, viskan sukad-saapad üle õla ja sammun jões edasi. Siit käib ka hobusetee läbi. ... Keskpaigas on vee vool õige tugev. Peab oskama käia, et pikali ei kuku. Ja oled kord pikali, ei siis pole enam puud ega põõsast, kust kinni võib hakata, ja kosk, mis 70 m eemal, ligineb kiirelt.
Vanemad inimesed räägivad, et nende mälestuses kolm korda joal on õnnetus olnud. Aastat 70 tagasi on üks hobune alla läinud, 1916. a kevadel viis vesi ühe voorimehe hobuse ühes vankriga alla. Hobune saanud surma, vanker kistud mõne aja pärast ka välja. Teine vanker on samal 1916. a alla langenud. Hobune on saadud õnne kombel ära päästa, vanker on tervelt alt välja tõmmatud. ..."