Rebala "Lastekangrute" nimelisse muististekompleksi kuuluvad 6 kivikirstkalmet (millest üks on praeguseks hävinenud), fossiilsed põllujäänused ja kiviaiad.
Lastekangruteks hakkas siinseid kalmeid kutsuma külarahvas, kuna külalapsed armastasid siin mängimas käia . Nime tähenduse teeb huvitavaks teadmine, et enamasti on siia maetud surnud kas varases lapse- või noores täiseas.
Arheoloogilisi päästekaevamisi alustas siin Vello Lõugas seoses Maardu Keemiakombinaadi fosforiidikaevanduse laiendamisega 1982. aastal ning jätkati juba teaduslikel eesmärkidel 2000. aastal Tartu Ülikooli arheoloogia üliõpilaste poolt professor Valter Langi juhendamisel.

Kivikirstkalmed on dateeritud nooremasse pronksiaega (1100-500 e Kr), maetud on nii kesksesse kirstu kui ka kirstust väljaspoole ringmüüri sisse.
Siinsest viiest kalmest leiti 40 inimese jäänused (kellest 23 olid alla 10-aastased lapsed). Leidude hulgas oli savinõusid ning nende kilde, pronksspiraale, luunõelu.

Siinsed muinaspõllud on umbes 2000 aasta vanused, mille jälgi võime leida põldude läheduses paiknenud põllukivihunnikute ja põllupeenarde järgi.
Muistsetest põllupeenardest on aegade jooksul kujunenud kiviaiad, mis on üks iseloomulikumaid kultuurmaastikku liigendavaid tähiseid.