Vanakülad
Rebala kaitseala alla kuulub Eesti üks vanimaid põllumajandusmaastikke, kus asustuse kujunemist võib jälgida juba pronksiaja algusest.
Kümmekond siinset vanaküla on säilitanud oma arhailise külastruktuuri ja aastasadade vanuse ilme, millele viitavad kiviaedadega ääristatud külatänavad ning paekivist talukompleksid omaaegsete rehielamute, lautade, keldrite ja kaevudega, mis küll tänu oma funktsiooni kaotamisega tänapäeval, on suuresti lagunenud või ümberehitatud.
Vanaküladest, mida esmakordselt mainitakse kirjalikes allikates 1241. a, olgu siinkohal mainitud Rebala, Parasmäe, Vandjala ja Rootsi-Kallavere.
Rebala - kaitseala nimiküla - on sama koha peal eksisteerinud juba 2000 aastat.
Rebala külas moodustas suurem osa õuesid avara sumbja ringi, mille keskel asus 19. saj ja asub praegugi väike tiik, mis olevat kaevatud vesise nõo kohale.
Oma põlise asupaiga ja üldise planeeringuga on see sumbküla püsinud vanades vormides tänapäevani.
Parasmäe küla põhiosa on küll endistviisi ridaja planeeringuga, kahel pool külatänavat, kuid märgatavalt hõredam kui paar sajandit varem.
Oma laiali paigutatud uuemate talude ja saunakohtadega annab see hea pildi tuumikkülast, mille teke on valdavalt seotud kruntimisega ja ulatuslike maakorraldustöödega 19. saj teisel poolel.
Kuna küla läbiv tee on tänapäeval küllalt elav liiklussoon, on see mõjustanud ka küla ilmet - vanad kiviaiad on suuresti kadunud, säilinud on need vaid loodepoolses otsas, kus uus tee pöördub vanalt teeasemelt kõrvale lagedamale põllule.
Parasmäe küla taga on säilinud veel ribapõldude süsteemi jäänused.
Vandjala külaski on püsinud vana külatee, kuid talude kadumise tõttu küla keskosas on vanast ridakülast moodustunud korrapäratu kõver ahelküla. Vandjala küla ajalugu on põnev ja eripärane – veel 17. saj lõpul oli see asustatud eestlastega, kes kadusid Põhjasõja ja katku tagajärjel 18. saj alguses ning asendusid venelastega (teistel andmetel vadjalastega).
Ühe versiooni järgi seostatakse venelaste külla asumist Peeter I-ga, kelle käsul Kadrioru lossi ehitama toodud venelased olevat ise leidnud siin tühje maju elamiseks.
Külaelanike enamiku rahvuse järgi sai
küla rahvapäraseks nimeks Veneküla, mida kasutatakse tänapäevalgi.
Ometi ei saa siin täheldada mingeid venepäraseid jooni hoonete ehitamisel või taluõuede paigutuses, küll aga avaldub eripära näiteks talunimedes.
Rootsi-Kallavere - tänapäeval põrkuvad siin kaks kultuurikeskkonda vastamisi ja näivad kõrvuti eriti kontrastsetena: kiviaedadega ääristatud külatänavad, varjulised ja hoolitsetud õued külas ning paarsada meetrit eemal suured paneelmajad Maardu linnas.
Siin, küla ja linna piirimail, saad selgemini kui kuskil mujal aru Rebala kaitseala eesmärkidest ja vajalikkuses.
